Rattaga saare südamaa teedel

Eelmisel õhtul järgnes üks vihmahoog teisele,

päike ja vihm, päike vihm,

vikerkaartki paistis verandale.

Aga oma teekonnal, eile, 26. augustil,

nägime vihma ainult eemalt.

Südasaare väljade üle sõudsid kuninglikud augustipilved.


Õhtul Aruselja vana pihlaka all
oli kena kuiv istuda,
mööda tüve sibavatele sipelgatele
juustu ja leiba sööta,

Läbi okste ja lehtede taevasse vaadata.

Musti pilvi küll sõudis

ja korra paistis Aruselja põllule ere vikerkaar,

aga ainus väike vihmasabin

tabas meid Karjamaa Richardi tühjas majas,

mis on tühi juba ammu,

sest Richard, kes ta ehitas,

ja kes elas oma naise Katariina ehk Katiga

terve elu ühes toas ja köögis,

sest suur tuba valmis ei saanudki,

on nüüd ammu surnud, ja Kati ka.

Aga mul on silme ees pilt,

kuidas üks vanamees, kott käes,

seisab selle maja juures maantee ääres ja ootab midagi,

võib-olla lavkat, võib-olla metskonna autot,

ja tema vana punane lehm sööb maja taga ädalal.

Laudakatuse vajutas tänavutalvine lumi sisse.

Pikk oli see teekond läbi saare südamaa!

Päike juba hakkas looja minema,

kui olime alles Leigri heinamaade ääres.

Ja looja ta läkski,

keset pilvede tasast sära.

Varsti saime koju ka.

Nojah, koju, siia pastoraati,

kust täna "välja kolin".

August saab kohe läbi, eks suvigi.

Praegu sajab verandaklaaside taga jämedat vihma.