Tuesday, August 24, 2010

Avastasin vanast kohast uue tee...

Eks kõik teed kuskilt alga (kahest otsast)
ja tegelikult olen selle tee mõlemat otsa
sadu kordi näinud. Mööda sõites.
Ja arvates, kuna need viisid majade vahele,
et eks ta kuskil taluõues lõpe.
Et selle viltuse männi alt võib terve pikk matk,
ei osanud ma aimata.
Ja ometi olin kindel,
et vähematl Hiiumaa selles kandis
tean iga teejuppi, mis vähegi jupp on,
kõik ju sada korda rattaga ja jalgsi läbi kolistatud.
Nii et korraga avastasin oma tuttava kandi südamest
uue tee. Ja terved uued maastikud.
Suured nelinurgelised üksildased ädalaväljad.
Hüti uudismaad.
Tee viibki Hütilt Paopele (või vastupidi, mudugi).
Võsad, ega midagi erilist.

Aga mulle oli see niisugune avastus,
et kohe südame pani põksuma!

Ja siis veel selle vana kokkuvajunud heinaküüni

laudkatus.


Ei tea, millal siin viimati heinad lõhnasid.
Ei tea.
Jälle võsad, loigud, vaikus, tuul, vee vulin kraavis.


Ja siis Paope. Meri.


Tühirand, see ta oli sel ilusal õhtul. Ei hingelistki
peale suure hulga lindude. Neid oli.
Ja see kassitapuõis tee ääres.

Ja need pilved, mis aina kõrgemaks kasvasid,
aina uhkemaks ja heledamaks tõusid,
nagu oleks ei tea mis pidu tulemas.

Et ikka midagi ei puuduks,
ilmus pilveseinale veel vikerkaar.
Eks päike hakanud juba merre vajuma.

Ja eks ta vajunudki.
Augustikuu läänetuul muudkui puhus,
ühetasane, ei vali ega vaikne,
ei külm ega palav. Soe.
Augustikuu läänetuul merelt, mu lemmiktuul.
Vähemalt täna õhtul.
Pilved ehtisid veel viimaste värvidega,
täiskuu pidi varsti tõusma.


Ja nüüd on ta ammugi üleval.
Libiseb üle pilveharjade nagu mägedes rännates.
Augustikuu täiskuu.

1 comment:

  1. need pilvepildid... küll on uhke lähikosmos

    ReplyDelete