Aknad ja uksed II

Saali uks. Uks aiarõdule,

kus istusid need leeritüdrukud ühe poisiga.

Aino Kalda kambri aken.

Sest ta kirjutab oma mälestustes:

Minu kambri aknad avanesid vanasse aeda, kus õitsesid sammaldunud õuna- ja kirsipuud. Tõusin öösiti, et vaadata nende heledat kuma ja sinetavaid meelespealilli puujuurtel.
Aga see on ainus kamber, kust avaneb vaade

õunapuuaeda.

Teise otsa kambrite akna all on nii suur punane pöök,

et see pidi juba 1924 suur olema.

Ja see on sama uks,

millest Aino Kallas öösiti...

nojah, peldikusse läks.

Teised uksed on ära varastatud.

Tema oli siin varasuvel 1924.

Hilissuvel 2010

käivad aias öösiti metssead,

keda siis veel saarel polnudki.

Aga vaikus, ritsikad, vihm hääl

ja varsti ka juba õunte lõhn

tulevad ikka tuppa,

kui see aken lahti teha.

Juba kakksada kolmekümmend augustikuud

on see ikka olnud nii.

Sama aken, samad hääled, sama lõhn.