Küll on ikka tore, kui ärkad hommikul ja kui viimane asi, mida ööst mäletad,
on lõputu vihmakolin, ja ennäe!
akna taga paistab päike puudele!
See on vaade voodist.
Ja ongi päike väljasja paistab kiriku ja lompide ja kõige peale!
Alles oli ta igapäevane asi, ei pannud tähelegi,
aga piisab ühest pimedast vihmapäevast,
et ta jälle armsaks saaks!
Metsik õunapuu siin tee ääres,mis pastoraadist kirikusse viib.
Värav hommikul.
Ja loik uuel asfaldil Pihla tee otsas.
Ja Pihla peatus ka, kogu oma hommikuses ilus.
Isegi saali uksest tahtis päike täha sisse piiluda.
Pihla peatus hommikuses ilus tuletab millegipärast noorust meelde. Sai aegsasti bussi peale mindud, kaugele sõidetud. Kuidagi kõhe oli ka. Ja hommikune jahedus.
ReplyDelete