Sügisene sädin

Päris halla täna öösel ikka maha ei teinud,

kuigi kolme kraadi peale langes.

Selle eest hommik oli ilus ja klaar,

aed linde täis,

vuristamist ja siutsumist,

punarindu ja tihaseid ja rästaid ja kõike.

Üks väike põhjatihane

sõimas mul päevalillepõõsast näo täis:

mis sa segad siin oma kaameraga,

tema otsib siit päevalilleseemneid

ja mõtle kuhugi minna.

dää! dääääääää!

Etapp

Reigi-palverännaku lõpp,

teel koju, Kose kiriku kaudu,

peatus Haeskas Matsalu lahe ääres.

Aga kas lõpp või ainult etapp?

Muidugi ainult etapp:

Meie igatsev aimus on ainult etapp,

millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.

/Alver/

Etapist etappi ,

ühest laagripaigast teise

oma elu telkhoonega.

Rattaga saare südamaa teedel

Eelmisel õhtul järgnes üks vihmahoog teisele,

päike ja vihm, päike vihm,

vikerkaartki paistis verandale.

Aga oma teekonnal, eile, 26. augustil,

nägime vihma ainult eemalt.

Südasaare väljade üle sõudsid kuninglikud augustipilved.


Õhtul Aruselja vana pihlaka all
oli kena kuiv istuda,
mööda tüve sibavatele sipelgatele
juustu ja leiba sööta,

Läbi okste ja lehtede taevasse vaadata.

Musti pilvi küll sõudis

ja korra paistis Aruselja põllule ere vikerkaar,

aga ainus väike vihmasabin

tabas meid Karjamaa Richardi tühjas majas,

mis on tühi juba ammu,

sest Richard, kes ta ehitas,

ja kes elas oma naise Katariina ehk Katiga

terve elu ühes toas ja köögis,

sest suur tuba valmis ei saanudki,

on nüüd ammu surnud, ja Kati ka.

Aga mul on silme ees pilt,

kuidas üks vanamees, kott käes,

seisab selle maja juures maantee ääres ja ootab midagi,

võib-olla lavkat, võib-olla metskonna autot,

ja tema vana punane lehm sööb maja taga ädalal.

Laudakatuse vajutas tänavutalvine lumi sisse.

Pikk oli see teekond läbi saare südamaa!

Päike juba hakkas looja minema,

kui olime alles Leigri heinamaade ääres.

Ja looja ta läkski,

keset pilvede tasast sära.

Varsti saime koju ka.

Nojah, koju, siia pastoraati,

kust täna "välja kolin".

August saab kohe läbi, eks suvigi.

Praegu sajab verandaklaaside taga jämedat vihma.

Täiskuupidu

Seal ta ujus, tasa ja kuninglikult.

Pastroaadiverandal oli pidu.

Sel hetkel, kui pilti tegin, polnud seal küll kedagi.

Aga mine tea ka. Igatahes pidu oli.

Avastasin vanast kohast uue tee...

Eks kõik teed kuskilt alga (kahest otsast)

ja tegelikult olen selle tee mõlemat otsa

sadu kordi näinud. Mööda sõites.

Ja arvates, kuna need viisid majade vahele,

et eks ta kuskil taluõues lõpe.

Et selle viltuse männi alt võib terve pikk matk,

ei osanud ma aimata.

Ja ometi olin kindel,

et vähematl Hiiumaa selles kandis

tean iga teejuppi, mis vähegi jupp on,

kõik ju sada korda rattaga ja jalgsi läbi kolistatud.

Nii et korraga avastasin oma tuttava kandi südamest

uue tee. Ja terved uued maastikud.

Suured nelinurgelised üksildased ädalaväljad.

Hüti uudismaad.

Tee viibki Hütilt Paopele (või vastupidi, mudugi).

Võsad, ega midagi erilist.

Aga mulle oli see niisugune avastus,
et kohe südame pani põksuma!

Ja siis veel selle vana kokkuvajunud heinaküüni

laudkatus.

Ei tea, millal siin viimati heinad lõhnasid.
Ei tea.

Jälle võsad, loigud, vaikus, tuul, vee vulin kraavis.

Ja siis Paope. Meri.

Tühirand, see ta oli sel ilusal õhtul. Ei hingelistki

peale suure hulga lindude. Neid oli.

Ja see kassitapuõis tee ääres.

Ja need pilved, mis aina kõrgemaks kasvasid,

aina uhkemaks ja heledamaks tõusid,
nagu oleks ei tea mis pidu tulemas.

Et ikka midagi ei puuduks,

ilmus pilveseinale veel vikerkaar.

Eks päike hakanud juba merre vajuma.

Ja eks ta vajunudki.
Augustikuu läänetuul muudkui puhus,

ühetasane, ei vali ega vaikne,

ei külm ega palav. Soe.

Augustikuu läänetuul merelt, mu lemmiktuul.

Vähemalt täna õhtul.

Pilved ehtisid veel viimaste värvidega,

täiskuu pidi varsti tõusma.

Ja nüüd on ta ammugi üleval.

Libiseb üle pilveharjade nagu mägedes rännates.

Augustikuu täiskuu.

Tuul, pilved, kuu. August.

Tuul Haldi ninal kella nelja ajal.

Pilved ja traktor loojangus Lelu väljal kell üheksa.

Tee Lelu Pendilt Kuriste kiriku poole.

Kuutõus samal teel,

kolhoosilauada nurga juures.

Reigi Jeesuse kirik oma sünnipäeva hommikul

Ärkasin vara, päike alles hakkas tõusma,

viimane täht veel kahvatas taevas.

Tuul oli mühisenud puudes terve öö

ja kolistanud pastoraadi verandaukse klaase.

Ja mühises ka hommikul,

aga hommik oli täiesti selge.

Vali soe läänetuul, pilvitu päikesetõus,

mida oma sünnipäevahommikuks veel tahta?

Sest nimelt täna peetakse: 208.

Mis on tore number, sest sisse õnnistati 1802.
Peegelpilt!

Tuulelipu sisse on lõigatud küll 1801,

aga ju see telliti liiga vara.

Ja õieti oli sisseõnnistamine tookord 24. augustil,

aga eks see olnud ka pühapäev.

Ja nõnda peetakse sünnipäeva

ikka sellele lähemal pühapäeval. Tänavu täna. 208.

Pikka iga!

Leigris

Keset saart.

Leigri küla viimane saun.

Seal on alati nii vaikne.

Mäletan veel sellist pilti,

kui üks vanamees ootas, kartulikott käes,

seal maja juures tee ääres poebussi.

Või mis ta seal ootas, kas tõesti poebuss käis sealt läbi?

Lehm oli tal ka. Kartulikott võis olla lehma leibade jaoks.

See võis olla 23 aastat tagasi.

Süda-Hiiumaa liivastelt teedelt

See aeg. Vaikus juba.

Kanarbik.

Tihu tee ääres.

Metsõunapuul karjamaaservas.
Tiivad lahti.

Kinni.

Leinaliblikas.

Lelu Mati ravimtaimed. Munaglill.

Lelu taga.

Toas eile õhtul.

Esna päevalill Pihla pastoraadis.

Täna. Kaibaldi nõmm.

Kaibaldi talu uue elumaja korsten.

Tiit Leito avas täna

Tammsaares Järvamaal

näituse, kus pildid

on Kaibaldi aknaraamides,

mis ta maast korjas.

Leivaahi.

Mäletan seda maja veel majana.

Õu oli, vanad lilled.

Nagu äsja mindud.

Juhtumisi tuli pärast mustikametsas vastu

Kaibaldi peretütar.

Isa oli maja müünud,

mingi järjekordne omanik

tüdinud ja maha võtnud.

Kuurikatus.

Õueaed.

Keldrikatus.

Kaibaldi.

Kaibaldi kalme.

Mindud.

Kaibaldi "kõrb".

Põdrapabulad.

Väga soe oli seal.

Aga hilissuvine ka. Rambe.