Aknad ja uksed

Vaade asustatud toast läbi asustamata tubade.

Või kes neid teab.

Ust pole, uks on kuhugi kadunud,

nagu nii paljud asjad siit majast.

Aga on ikka see vaade, valgus akendest,

sammud läbi maja, muusika kaja,

kui raadio mängima panna.

Siis see nagu polekski enam raadio.

Ukseks on sääsevõrk. Ja kardin,

ööseks ette lasta,

vaimudel hea vaikne sahistada,

ei pea uksi kääksutama!

Aga sestsaadik, kui ma kassi augud kinni panin,

ei käi seal öösiti enam kedagi.

Ka üks mahajäetud maja.

Aga päev tuli täpselt selline, nagu ei oodanud,

hele ja soe.

Ja kui õhtu hakkab tulema,

siis tuleb aegsasti kohad sisse võtta,

verandatrepil või tee peal,

sest taeva vaatemäng algab.

See kestab mitu tundi, tähtedeni,

võibolla hommikuni.

Aga veel on õhtu,

päike paistab otsaaknast sisse.

Ta loojub praegu just kiriku kõrvale,

veidi kirikust loode poole,

kui siit aknast vaadata.

Uks ja aken.

Verandal, õhtu.

Kirikutorn.

Ja see vana hea väike tee,

mis kirikumõisa mäest alla Pihla soo poole viib.

Udu kerkib vaiksetel suveõhtutel alati sealt.

Ja enamasti sinna jääbki.