Öösel

Sest jah, ööd hakkavad vaikselt

jälle olema ööd.

Eelmine, täiskuuöö,

tõi vastu hommikut võimsa äikese,

mis langes nagu kosk.

Aga see öö oli vaikne, mõnusalt jahe,

pidasime Reeda sünnipäeva.

Tõnis ja Kärt laulsid.

Handi naised laulsid ka veidi.

Nende väga muistne laul
oleks nagu kunagi juba kostnud siin.

See oli veel õhtupoole ööd,
loojangukumas.
Hommikupoole ööd, kõige pimedamal tunnil,
kui olime pildid Lisi Schillingi (sünd. Grünewaldt)
mälestusteraamatus ära vaadanud
ja ma olin verandatule uuesti kustu pannud,
langes puhtas tähitus läänetaevas
(sest ööd on veel ikkagi valged ja täiskuu paistis ka),
otse allika kohal
üks täht.
Ma hüüatasin: Ossa!