Thursday, July 29, 2010

Suvevihm

Soojemalt ja läbipaistvamalt
ta poleks saanud tullagi.
Aga kui kõu ja vihm möödas olid,
jäi kõik kuidagi tõsiseks.
Õhtu oli korraga jahe ja hämar.
Uutmoodi õhtu.

Tuesday, July 27, 2010

Handid sõitsid minema, liblikas lendas õue

Hele kuumus pargiväljakul,
vari tubades, jahedam, muusikat,
käimist, hääli.
Vahepeal pole midagi kuulda.
Kuhu kõik on läinud.
Ainult verandauksest sisse lennanud päeva-paabusilm
laperdab raamatukogutoa aknal.
On vist juba tükk aega laperdanud.
Tiivad kulunud.
Aga teen akna lahti,
läheb kõrge lennuga, kaob palavusse.
Handi naistel saab viisa otsa, aidaa.

Handi-Mansimaa poole,
neli päeva sõitu
läbi põuase Venemaa.

Öösel

Sest jah, ööd hakkavad vaikselt
jälle olema ööd.
Eelmine, täiskuuöö,
tõi vastu hommikut võimsa äikese,
mis langes nagu kosk.
Aga see öö oli vaikne, mõnusalt jahe,
pidasime Reeda sünnipäeva.
Tõnis ja Kärt laulsid.

Handi naised laulsid ka veidi.

Nende väga muistne laul
oleks nagu kunagi juba kostnud siin.

See oli veel õhtupoole ööd,
loojangukumas.
Hommikupoole ööd, kõige pimedamal tunnil,
kui olime pildid Lisi Schillingi (sünd. Grünewaldt)
mälestusteraamatus ära vaadanud
ja ma olin verandatule uuesti kustu pannud,
langes puhtas tähitus läänetaevas
(sest ööd on veel ikkagi valged ja täiskuu paistis ka),
otse allika kohal
üks täht.
Ma hüüatasin: Ossa!

Monday, July 26, 2010

Floksid

Ja eks nad õitsegi.
Nõgeseliblikad ja päevapaabusilmad ja admiralid
lendavad teede kohal.
Suvi on kuumuses küpsenud.
Milline suvi.

Milline suvi!

Milline suvi...

Leeklill päevade kuumuses,

puudelpilv vastu õhtut,
kust vihma ometi ei tule,
vaid jahedaks läheb.
Floksid lõhnavad läbi öö.


Juulikuu täiskuu

Täna saadan Sulle juulikuu täiskuu.
Küpse, sooja, peaaegu lämbe.

Veiniga.
Ritsikasirinaga.

Kodukaku huikamisega.
Koerahaukumisega külast.
Ritsikasirinaga.
Ritsikasirinaga.
Ritsikasirinaga.


Thursday, July 22, 2010

Mesi!

Eile vurritatud.

Kuldne, voolav, kärjemaitseline.

Ämbrid täis, purgid täis, suvi.

Mesi.


Wednesday, July 21, 2010

Rulli lõputud suvepäevad

Sest mida teha nendel lõpututel päevadel,
kui lill õitseb, ritsik siriseb
ja eemal tolmab valge maantee?

Tukastada trepil suvetoolis,
lasta silm looja, lasta päikesel paista,
kuni temagi ükskord looja läheb.
Siis langeb tolm, siis lõhnab lill
ja ritsik siriseb veel valjemini.
Siis võib minna vaatama...
Aga see on alles õhtul.

Sunday, July 18, 2010

Igavikuarmastus

Ei tea, miks selles südasuve küpsemises

on nii palju igaviku rahu.
Valgus õites,

ritsikate sirin, kuumus,
kuhugi ei taha.

Ja juba lõigatakse põldu.

Karjane jääb parem tamme alla varju,

südapäeva leek käib kõrgele.
Mida mäletad
või oled armastanud?

Inimesed juulis

Nende suvekatus.

Kes need olid siin?

Ja kes veel mäletavad seda ammust tarkust?

Vana varjualune
ja selle vanad varjud,
mis kõik need juulikuud
on üle selle sooja seina käinud.
Tüdrukud.

Ja need, kes ammu surnud,
nende puu ja selle valgus,
mida nad ei näe.
Poisid.

Õhtusöök.
Väljast kostev ritsikate sirin
läbi inimeste häälte, lauanõude kõlina.
(Põhjakal, seal trahteris).
Inimesed pärast sööki.
Napolenikook on otsas,
päev veel ikka kestab.
Juuliõhtu.

Friday, July 16, 2010

Enne äikest

Eile pärastlõunal
jõudis leitsak haripunkti.
Istusin mõisa esivernadal, varjus,
vaatasin pilvede tõusmist puude kohale,
lugesin indiaani muinasjuttu Äikesest,
kes kardab ainult kaarnatiiba.
Siis tuli tuul, kõik lõi kohisema,
palavus kadus.
Müristas. Aga veel ei sadanud.
Esimene äike möödus ida poolt,
ainult kõmistas, välkus, rabistas korra rahet ja vihma.
Pduvihm tuli kaks tundi hiljem, õhtul.
Vesi voolas. Öö tuli udune ja vaikne.
Nüüd on järgmine päev, päike väljas, leitsak tagasi.
Kõik aurab. Õhtuks võib uus äike tulla.

Wednesday, July 14, 2010

Kuuma värvid

Vaatan täna, et kas kuumus jääb pildi peale.

Aga vist jääb ka.
Kuuma õhtu valgus on nii isemoodi.
Küps ja rauge.


Ja ikka see raudteetamm.
Käokannus.
Miks käo, kes teab.
Käost pole nüüd, tema ajal
enam kippu ega kõppu.

Ja see pusurohi.

Ja lihtsalt pillerkaar.
Pidusaal.

Ja imelik ongi,
et kõik on selle kuumaga tegelikult nagu värvilisem,
isegi õhtu söötidel, isegi kauged vines metsad.
Elust roidunud küll, aga elust.
Ja isegi allika udu,
sedagi on kuumaga paksemalt,
viirulisemalt-värvilisemalt.
Jahedust tuleb sealt.
Teda tervitan, õhtut, Sind.
T.