Hommik pärast suurt sadu

Küll on ikka tore, kui ärkad hommikul

ja kui viimane asi, mida ööst mäletad,

on lõputu vihmakolin, ja ennäe!

akna taga paistab päike puudele!

See on vaade voodist.

Ja ongi päike väljas
ja paistab kiriku ja lompide ja kõige peale!
Alles oli ta igapäevane asi, ei pannud tähelegi,
aga piisab ühest pimedast vihmapäevast,
et ta jälle armsaks saaks!

Metsik õunapuu siin tee ääres,
mis pastoraadist kirikusse viib.


Värav hommikul.

Ja loik uuel asfaldil Pihla tee otsas.

Ja Pihla peatus ka, kogu oma hommikuses ilus.

Isegi saali uksest

tahtis päike täha sisse piiluda.

Vihmamuusika

Jah, huvitav, millal see viimati oli?

Läinud sügisel?

Terve päev sadu. Vihmamuusikat.

Sest siin verandal ta koliseb õige rammusalt,

plekk-katus, räästarennid, loigud õues.

Kaasatoodud päevalilled

korraga nagu mingist teisest ajast,

teisest ilmast.

Aga meil siin pastoraadiverandal on nüüd elekter!

Väga meeldiv. Kuigi veidi kahju ka sellest ajast,

kui olid ainult küünlad ja raadio.

See oli neil soojadel, soojadel augustiõhtutel.

Nüüd on siin teine vaatus. Teine meeleolu.

Aga ka hea.

Esimene lõikus mu Esna viinamäelt

Viinamarjad üllatasid mind.

Esimest korda, paar päeva tagasi,

kui üle hulga aja lehtede vahele piilusin,

üllatasid nad mind oma suuruse ja maitsega.

Aga mulle tundus, et seal on ainult paar kobarat.

Aga oli pool kartulikorvi,

kui väikest liialdust lubada, mitu kilo!

Üheainsa põõsa pealt ja esimesest saagist.

Nojah, muidugi, see suvi...

Üllatav heldus.

Ja head ka veel.

Noh, natuke oleks ju võinud veel küpseda osa marju,
aga herilased ja kärbsed olid juba nii hoolega kallal,
muudkui aga auk sisse ja uuristama.
Midagi enneolematut magusat meie looduses...
Lõikasin ära. Võtsin teele kaasa.

Kitseproua külaskäik

Eks ta vist harjus juba ära,

et päeval ka keegi segi.

Seal akna taga ta igatahes nosis.

Hiilisin trepile. Vaatas küll, aga aru ei saanud.

Ega ma ka siis kitsi polnud,
hiilisin roosipõõsa taha, nii 5 m peale.
Noh, siis nägi. Aga klõpsu sain enne ära teha.
Üks kergemeelne kitseproua,
eks vist sama, kes peedilehti käib söömas,
kaks talle ka veel teinekord kaasas!

Paar külapäeva pilti ka

Pastoraadi saalis.

Rääkisin pastor Rinnest ja eriti Gottlieb Meerist,

tema kolmest naisest, elust ja surmast.

Muusikast.

Sinna mahtus istuma üllatavalt palju inimesi

ja pool saali oli veel tühi.

Loodan, et kord saab seal kuulata

Beethovenit, Haydnit, Pärti...

Päris pillidel, ma mõtlen.

Autogramm.

Vaikne olemine, supikatel tulel

Ja oh, need mälestused, need mälestused!

Koduõlu ka.

Väga vanu pilte Reigi kandist - Endel Juursalu kogust

Külapäeval kuuleb ikka mälestusi.

Ja näeb, mida keegi enam ei mäletagi.

Endel Juursalu näitas mulle haruldasi pilte.

Nagu see Kaibaldi talu rahvas 1890. aasta paiku.

Pilt olevat tehtud paruni jahilkäigul,

nii et paremal on küllap mõisarahvas.

Kaibaldis olen käinud mitu korda.

See on kummaline paik,

viimane ja üksik keset Pihla raba, saar saare südmes.

Maja, mis seal veel hiljuti püsti oli

(mitte see, mis pildil, see oli maha põlenud),

olevat nüüd palkhaaval maha müüdud.

Naised-lapsed.

Selle kõige väiksema tita tütar elavat veel Kärdlas.

Mehed.

Pulm 1910.

Pillimees.

Lapsed põlvili.

Lauka õmbluskursused. U. 1910

Lauka laulukoor Kõrgessaare vallamaja ees

Venemaa lipu all nagu peab.

Lilbi metsavahi Karl Jõelehe perekond 1914.

Õde.

Vend.

Pihla küla vanad inimesed

Täna tuleb pastoraadis

Lauka ümbruse külade päev:

Pihlast Leigrini,

kõik need Lilbid ja Heigid,

Metsakülad ja Otsted ja Isabellad.

Mõnes külas veel on elu, mõnes ainult suviti.

Esimestel õhtutel mõtlesin, et mis siin on teisiti,

häältes. Siis sain aru,

pole enam lehma ammumist ega kuke kiremist.

Neid siia pastoraaditrepile enam ei kosta.

Ainult koerte haukumist eemalt.
Eks Kersti (siin öeldi Kerstna) lehmgi ole juba vana,

sarved kõverad pea poole.

Ja eks nad ole siit läinud niimoodi ja teistmoodi.

Ja mis see väike poiss praegu teeb,
ei oska arvata.