Jumalaga, kaunis Suvi!

Noh, homme vara hommikul siis on ammetlik lõpp.

Suvega. Ja kauni sügise algus.

Aga ilus oli! See suvi ja teie kõigiga siin kohtuda!

Noh, eks natuke ole teda ikka veel õhus...

Nagu loojangukuma neil pilvedel Hiiumaa rannal

18. sept.

Ja olgu siis lõpuks siin lihtsalt paar asja,

mis viimati tee äärde jäid.

Üks tuletorn,

üks pihlapuu,

ja veel üks tuletorn.

Aken, päike, vari, redel...

Suvi tuleb jälle, uued teekonnad, hooned...

Tsau!

Selge hommik

Päike hommikul väljas, taevas sinine

ja kohe tunne teine.

Ei tohiks nii kergesti longu vajuda!

Oleme ju ikka teel?!

Ja ega seda suvegi

taha veel enne ära lõpetada kui, ütleme,

kalender ta lõpetab. Jäägu nii.

Öökülmad läksid seekor Esnast mööda

ja isegi suvikõrvits ajab veel uusi õisi.

Rohkem küll paraku isasõied,

aga mõni kõrvitsanui ikka ka veel paisub.

Nii et suvi? Suvi.

Kiired ja kass

Veel üks taganurk siitkandist: Valasti tagant.

Koerad ja kanad õuedes, omaette maailm.

Aga muidu oli täna selline kiirte päev.

Küll nii, küll naapidi, külluses.

Ja siis oli veel tee ääres põllul see kass.
Peitis ennast rohtu!
Aga mis sa teed, kui on liiga lühike.

Loojangud kisuvad draamaks

Hommikul on taevas vagane ja hall,

aga mida õhtu poole, seda huvitavamaks läheb.
Sügisesed loojangud,
neis on ikka draamat.

Ja ka nende vastuhelgis.

Mõni hetk ja hämarus on käes,

mõni hetk, ja väljalt tõuseb udu,

taevasse Ehatäht. Õhk jahtub kiiresti.

Ädallill

Nojah, tegelikult need kaardid on juba sügisest.

Aga nagu ei raatsi veel seda tunnistada päriselt.

Sest eks saanud ju täna

seal Tammsaare all põlluservas

veel päikese käes pikutada?

Ja pilvi vaadata.

Ja eks tema alles õitse?
Ädallill. Viimane piduline,
nagu Fred kord kirjutas.


Nojah, laugaste peegeldus küll...

Ja jõhvikamaitse, ja see taevas...

Aga ikkagi. Kalendris...

Pildid näituselt

Sain täna ootamatu elamuse osaliseks.

Elamus tuppa üles riputatud piltidest!

Need on pildid kaduvusest.

Ja nad ripuvad keset kaduvust.

Sest eks see Tammsaare muuseum Tammsaares

("Vargamäel"! nagu nad valetavad)

üks kaduvuse konserv ole.

Ja seal keset seda konserveeritud kaduvust

ripuvadki need Tiit Leito pildid.

Need on tehtud sellest Kaibaldi talust,

kus augustis käisin.
Ja Tiit pani oma pildid sellesama talumaja

äravisatud aknaraamidesse.

Ja nüüd ripuvad nad Tammsaare laudas.

Ma seisin ja käisin seal kohe tükk aega.

Kedagi polnud, turistid olid ekskursioonil

"talus". Vaatasid aita ja maja.

Vaikne oli.

Imelik tunne oli. Aga mitte kurb.

Kui kaduvusest saab kunst,

pole seal enam kurba midagi.

Ainult helge nukrus.

Sügisene sädin

Päris halla täna öösel ikka maha ei teinud,

kuigi kolme kraadi peale langes.

Selle eest hommik oli ilus ja klaar,

aed linde täis,

vuristamist ja siutsumist,

punarindu ja tihaseid ja rästaid ja kõike.

Üks väike põhjatihane

sõimas mul päevalillepõõsast näo täis:

mis sa segad siin oma kaameraga,

tema otsib siit päevalilleseemneid

ja mõtle kuhugi minna.

dää! dääääääää!