Kuuma värvid

Vaatan täna, et kas kuumus jääb pildi peale.

Aga vist jääb ka.
Kuuma õhtu valgus on nii isemoodi.
Küps ja rauge.


Ja ikka see raudteetamm.
Käokannus.
Miks käo, kes teab.
Käost pole nüüd, tema ajal
enam kippu ega kõppu.

Ja see pusurohi.

Ja lihtsalt pillerkaar.

Pidusaal.

Ja imelik ongi,

et kõik on selle kuumaga tegelikult nagu värvilisem,

isegi õhtu söötidel, isegi kauged vines metsad.

Elust roidunud küll, aga elust.

Ja isegi allika udu,

sedagi on kuumaga paksemalt,

viirulisemalt-värvilisemalt.

Jahedust tuleb sealt.

Teda tervitan, õhtut, Sind.

T.